Plasttorud on tavaliselt valmistatud sünteetilistest vaikudest, täpsemalt polüestrist, millele on lisatud stabilisaatoreid, määrdeaineid ja plastifikaatoreid, mida töödeldakse ekstrusiooniga torude valmistamise masinas, kasutades plastmeetodit. 1939. aastal rajas Suurbritannia maailma esimese plastikust veetorustiku. Minu riigis moodustavad plasttorud praegu 40% kõigist torusüsteemidest. Plasttorudel on eelised, nagu kerge kaal, korrosioonikindlus, mitte-katlakivi ja pikk kasutusiga. Neid kasutatakse peamiselt hoonete veevarustussüsteemide, drenaaži-, ventilatsiooni-, kanalisatsiooni-, maa-aluste drenaažisüsteemide, vihmaveetorude ja elektrijuhtmete jaoks. Neid kasutatakse laialdaselt ka linna gaasi-, elektri- ja telekommunikatsiooni- ning põllumajandusliku niisutamise valdkonnas.
Plasttorud jagunevad kahte põhikategooriasse: termoplasttorud ja termoreaktiivsed plasttorud. Termoplasttorude hulka kuuluvad polüvinüülkloriidist (PVC), polüetüleenist (PE), polüpropüleenist ja polüoksümetüleenist (POM) torud; termoreaktiivsete torude hulka kuuluvad fenoolplastist torud. Polüvinüülkloriidist (PVC) torud moodustavad poole turust tootmise ja kasutamise poolest; nende ainulaadne paindlikkus ja sulavus muudavad need sobivaks kaevikuteta paigaldamiseks. Juhuslikke kopolümeerist polüpropüleenist (PPR) torusid kasutatakse laialdaselt kohalikes väikestes veevarustusvõrkudes ning kodu veevarustus- ja drenaažisüsteemides, kuid nende puuduseks on nõrk vastupidavus madalal temperatuuril -, mida saab parandada sekundaarse kõvenemisprotsessiga.
